The Setting of the Year

Pearly snowflakes caught in my lashes,

I fix my eyes on the flaming skies –

The setting year will soon be ashes.

Filled by waves of joy and burning tears,

Breathless laughs and reckless acts,

Glorious moments and broken dreams,

This chapter is drawing to its end.

Winds’ve blown me from gilded height

To the deepest realms of fiery hell,

From freezing cold to the warming light.

Within just a year it all can change,

Hope may die and fate may lie,

Yet in this self-writing novel strange

Pieces always seem to fall into place.

Though is this what I’ve been craving for? –

Hard lessons learned and knowledge earned

By once being praised, then suddenly forlorn.

Why do we hate because we love?

What do we gain through mordant pain?

Bombed by questions in an endless flow,

My puzzled head I shake to get away.

Then lay me on the crystal carpet,

Eyes closed, I view once more the show:

there are things never to be forgotten,

pictures clearly vivid in my mind.

A sigh’s replaced  by a hesitant smile,

As a lone teardrop down my cheek slides,

For I have not lost all faith in me.

A glimmer of hope breaks through the clouds,

Embracing me tight when it casts its light.

Life cries for me – a call urgent and loud.

I want to see what you’ve got to offer

Cause times of sorrow are finally followed

By those of fortune! As a careless drowner

I sail along; it’s me, an untamed soul.

(22.12.2012)

Õige 

 

Elu on õigete juhuste jada.

Kõik ongi pidand minema, kuis läks.

Poleks keegi eksinud ja loobunud,

teinud haiget mul ja julmalt lahkunud,
poleks olnud pettumisi ja tuska,

ei oleks tulnud uusi võimalusi,

uusi avastamisi, lootuskiiri,
tuhast tõusmisi, enese tõestamist.

Iga silmapilk, tundevärinake,
iga ahastuses nutetud pisar
iga mõtlematu, pöörane tegu,

mõnu- ja valusööst on olnud õige.

(22.08.2012)

Päeva mõte:

Kui jutustad kellelegi õhinaga, kui hästi sul läheb, ja saad vastuseks haudvaikuse või lakoonilise ühmamise, siis mõtle hoolega järele, kas saad seda inimest sõbraks pidada. Tõeline sõber ei jaga sinuga üksnes muresid ja pahameelt, vaid suudab siiralt, kadeduseta ja omakasupüüdmatult sinu õnnestumiste üle rõõmustada.

Päeva mõte:

Isegi kui puhuti tundub, et mõõn jääbki kestma ja uut tõusu ei tule ega tule, on kursimuutus vaid aja küsimus. Mõte "ma ei kujuta ette, et enam kunagi..." või "ma ei viitsi enam iial..." osutub tagantjärele tobedaks pessimismituhinaks, mis võtab võib-olla kunagi muigama. Värvid, rõõm, naer ja kõhuliblikad tulevad tagasi. Ja kõik on jälle uus. Ja usk pole ikka kuhugi kadunud!

Ebaterve

Pea on paroolide prügikast,

keha tõbede kohtumispaik.

Kas iial raugeb köhamasin,

tootmisest väsib tatitehas?

Taas läkastan ennast pildituks,

nohu välja pressib silmistki.

„Magada!“ kisendab vaid mõte,

mõistus lukus kui unemaa uks.

Hääl käriseb kui krokodillil,

neelu söövitab tulekera,

ninasõõrmetest immitseb verd.

„Hea puhkus küll!“ kirun. Ja köhin.

Saatanlik naeratus

Su saatuslik saatanlik naeratus

mind painab oma lummuses,

mu südame paigale aheldab

ning halvab mõtted ja meeled.

Näib malbena sadistlik piinariist:

su soojad silmad kui päike

mind leegina süütavad põlema,

mask kaunis  katab su irvet.

Miks tuletad meelde mul ilusat,

mis olnud, nüüd ent kadunud?

Kui ei taha mind, milleks see ilme?

Mis taotlus tuksub su arus?

Sa  naudid ehk agooniat mu rinnus,

kui surun maha sõltuvust?

Mu uimasti su vaade, tead hästi,

kuid enam ei mind hulluta.

Kui loobuda ei suuda, milleks siis

me sõprus lasta hävida?

Vaid jutt sul ja žestid, ei tegusid.

Kaob valedega usaldus.

Kalk sisimas, petlik su naerurelv.

Ei rolli mängi, tahtmatu

või sihilik su julmus. Soontesse

poeb viimaks mulgi immuunsus.

Päeva mõte:

Vali ülima hoolega, kellega end ümbritsed. Loevad ainult ja ainult teod, mitte kaunid meelitavad sõnad – ära lase neil end petta. Anna inimestele küll teine võimalus, ent mitte ka rohkem. Ja kui nad sind üha ja üha alt veavad, siis ära kõhkle neile kätt ette panemast, aja selg sirgu ja liigu edasi omaenda trajektoori pidi. Sinu õnn ei tohi nii suuresti teiste omast sõltuda, ilma kelgunöörideta oled hoopis tugevam. Karm, aga tõde.

Päeva mõte:
See ei vabanda igavesti ebalevat ja kohmetut käitumist, et inimene käed üles tõstab ja eri sõnastustes korrutab: “Ma olen sotsiaalselt koba!” Säärase suhtumisega probleemi ei seljata, ainult süvendab. Ikka on lihtsam silmad maha lüüa ja käega rapsata: ah, mina olengi selline. Kuid alatiseks ei saa jääda ebamugavustunde eest pagema, vaid sellega tuleb silmitsi seista. Heade suhete nimel ja võiduka lõpuni.

Päeva mõte:

Kui seisad keerulise dilemma ees, siis püüa mõistusehääl välja lülitada ja järgi sisetunnet. Ära langeta otsust, kuni tunne sind kindlalt kummaski suunas ei juhi. Ja kui õlekõrt pikka aega kätte ei tule, on õige hoopis kolmas variant. Liiga pikale veninud kahevahel olek annab märku, et aeg on otsida uus lahendus.

Päeva mõte:

Elu kõige õnnelikumate hetkede eest maksame me kallist hinda. Ja ometi on siksakina kulgenud elu oma tippude ja kuristikega täisväärtuslikum kui elu, mis meenutab ühtlast sirget. Ilusat, mis on olnud, ei saa keegi meilt röövida. Valu võtab aeg enne või hiljem.

Päeva mõte:

Inimesed, kes ei tea, mida tahavad, on koormaks endale ja eelkõige teistele, kellele nad sellega haiget teevad. Iial ei tea, millal nende sõnu tõe pähe võtta võib. Ühiseid mälestusi nendega jääb varjutama rida põletavaid mikse. Ja kui nad ehk ise kunagi aru saavad, mida-keda nad on oma otsustusvõimetusega käest lasknud, on rong enamasti juba läinud.

Päeva mõte:

Kui mingis valdkonnas ei taha kuidagi sujuda, siis milleski muus saadab sind kindlasti edu. Küsimus on selles, millele sa mingil eluhetkel rohkem rõhku paned. Katsu ikka keskenduda sellele, mis ei ole parjasti halvasti. Ära raiska liialt aega kadetsemisele ja enesehaletsusele. Mõtle, miks võiks keegi kadestada sind.

Tiredness

Tired of feeling,

tired of needing,

tired of thinking,

tired of sinking,

tired of loving,

tired of longing,

tired of hoping,

tired of coping,

tired of asking,

tired of masking,

tired of waiting,

tired of blaming,

tired of frowning,

tired of drowning,

tired of losing,

tired of using.

Päeva mõte:

Ära vihka õnnelikke inimesi sellepärast, et oled ise parajasti kurb. Ka sina oled olnud silmipimestavalt õnnelik ja oled ka tulevikus. Need inimesed tuletavadki meelde, et iga talv lõpeb kord. Ära ka parasta, et nagunii on nende õnn üürike ja kaduv, vaid soovi neile head, sest kuidas suhtuksid ise kibestunud kõrvaltvaatajaisse, kes pööritavate silmadega teatavad, et õnn on nagunii ajutine?

Jäine kevad

On kevad, kuid väljas talv,

sest talv on mu südames.

Kõik on nii valge - tühjus.

Külm on, mu sees veel jäisem.

Helbeid langeb lõputult

kui pisaraid mu põsile

ja jalge ette lumme.

Tuul lõikab, valu torkab.

Kevad on talv, sest sa oled

JÄÄ!

(07.04.2012)

Päeva mõte:

Kui tunned, et ägad ihuüksinda murekoorma all, siis kuula vahelduseks ära sõber, tuttav, kas või suvaline inimene baarileti tagant. Ja sa näed, et teised maadlevad samaväärsete probleemidega või isegi tragöödiatega, mille kõrval sinu kandam kahvatub.

Päeva mõte:

Ära ole komplimentide ja tunnustussõnadega kitsi. Püüa aga hoiduda halva sõnaga hüvastijätust. Ei tasu loota vigade parandusele. „Küll ma ühel päeval...“ ei pruugi ükspäev enam võimalik olla. Mis öeldud, see öeldud. Kui lepitud, siis lepitud.

Päeva mõte:

Usk, et sepistad oma õnne ise ja ainult ise, paneb tegutsema ja võimalustest haarama. Aga veel hindamatum on mõistmine, et on meie jõupingutustest sõltumatuid asju – mõningaid sündmusi oleme võimetud ära hoidma. Peaasi, et sa endast kuni selle tõdemuseni maksimumi andsid. Tuleks osata õigel ajal pingutada ja ka õigel hetkel leppida. Vähemalt tead, et tegid kõik endast oleneva.

Puutepunktid

Valu on ilu.

Kaotus on võit.

Pimedus on valgus.

Isekus on ausus.

Viha on armastus.

Pisarad on vabadus.

Kerge on raske.

Rõõm on kurvastus.

Usaldus on pettumus.

Õhin on väsimus.

Kiindumus on üksindus.

Kirg on ükskõiksus.

Algus on lõpp.

Lõpp on algus.

(09.04.2012)