Saatanlik naeratus

Su saatuslik saatanlik naeratus

mind painab oma lummuses,

mu südame paigale aheldab

ning halvab mõtted ja meeled.

Näib malbena sadistlik piinariist:

su soojad silmad kui päike

mind leegina süütavad põlema,

mask kaunis  katab su irvet.

Miks tuletad meelde mul ilusat,

mis olnud, nüüd ent kadunud?

Kui ei taha mind, milleks see ilme?

Mis taotlus tuksub su arus?

Sa  naudid ehk agooniat mu rinnus,

kui surun maha sõltuvust?

Mu uimasti su vaade, tead hästi,

kuid enam ei mind hulluta.

Kui loobuda ei suuda, milleks siis

me sõprus lasta hävida?

Vaid jutt sul ja žestid, ei tegusid.

Kaob valedega usaldus.

Kalk sisimas, petlik su naerurelv.

Ei rolli mängi, tahtmatu

või sihilik su julmus. Soontesse

poeb viimaks mulgi immuunsus.