Ebaterve

Pea on paroolide prügikast,

keha tõbede kohtumispaik.

Kas iial raugeb köhamasin,

tootmisest väsib tatitehas?

Taas läkastan ennast pildituks,

nohu välja pressib silmistki.

„Magada!“ kisendab vaid mõte,

mõistus lukus kui unemaa uks.

Hääl käriseb kui krokodillil,

neelu söövitab tulekera,

ninasõõrmetest immitseb verd.

„Hea puhkus küll!“ kirun. Ja köhin.