The Setting of the Year

Pearly snowflakes caught in my lashes,

I fix my eyes on the flaming skies –

The setting year will soon be ashes.

Filled by waves of joy and burning tears,

Breathless laughs and reckless acts,

Glorious moments and broken dreams,

This chapter is drawing to its end.

Winds’ve blown me from gilded height

To the deepest realms of fiery hell,

From freezing cold to the warming light.

Within just a year it all can change,

Hope may die and fate may lie,

Yet in this self-writing novel strange

Pieces always seem to fall into place.

Though is this what I’ve been craving for? –

Hard lessons learned and knowledge earned

By once being praised, then suddenly forlorn.

Why do we hate because we love?

What do we gain through mordant pain?

Bombed by questions in an endless flow,

My puzzled head I shake to get away.

Then lay me on the crystal carpet,

Eyes closed, I view once more the show:

there are things never to be forgotten,

pictures clearly vivid in my mind.

A sigh’s replaced  by a hesitant smile,

As a lone teardrop down my cheek slides,

For I have not lost all faith in me.

A glimmer of hope breaks through the clouds,

Embracing me tight when it casts its light.

Life cries for me – a call urgent and loud.

I want to see what you’ve got to offer

Cause times of sorrow are finally followed

By those of fortune! As a careless drowner

I sail along; it’s me, an untamed soul.

(22.12.2012)

Õige 

 

Elu on õigete juhuste jada.

Kõik ongi pidand minema, kuis läks.

Poleks keegi eksinud ja loobunud,

teinud haiget mul ja julmalt lahkunud,
poleks olnud pettumisi ja tuska,

ei oleks tulnud uusi võimalusi,

uusi avastamisi, lootuskiiri,
tuhast tõusmisi, enese tõestamist.

Iga silmapilk, tundevärinake,
iga ahastuses nutetud pisar
iga mõtlematu, pöörane tegu,

mõnu- ja valusööst on olnud õige.

(22.08.2012)

Päeva mõte:

Kui jutustad kellelegi õhinaga, kui hästi sul läheb, ja saad vastuseks haudvaikuse või lakoonilise ühmamise, siis mõtle hoolega järele, kas saad seda inimest sõbraks pidada. Tõeline sõber ei jaga sinuga üksnes muresid ja pahameelt, vaid suudab siiralt, kadeduseta ja omakasupüüdmatult sinu õnnestumiste üle rõõmustada.

Päeva mõte:

Isegi kui puhuti tundub, et mõõn jääbki kestma ja uut tõusu ei tule ega tule, on kursimuutus vaid aja küsimus. Mõte "ma ei kujuta ette, et enam kunagi..." või "ma ei viitsi enam iial..." osutub tagantjärele tobedaks pessimismituhinaks, mis võtab võib-olla kunagi muigama. Värvid, rõõm, naer ja kõhuliblikad tulevad tagasi. Ja kõik on jälle uus. Ja usk pole ikka kuhugi kadunud!

Ebaterve

Pea on paroolide prügikast,

keha tõbede kohtumispaik.

Kas iial raugeb köhamasin,

tootmisest väsib tatitehas?

Taas läkastan ennast pildituks,

nohu välja pressib silmistki.

„Magada!“ kisendab vaid mõte,

mõistus lukus kui unemaa uks.

Hääl käriseb kui krokodillil,

neelu söövitab tulekera,

ninasõõrmetest immitseb verd.

„Hea puhkus küll!“ kirun. Ja köhin.

Saatanlik naeratus

Su saatuslik saatanlik naeratus

mind painab oma lummuses,

mu südame paigale aheldab

ning halvab mõtted ja meeled.

Näib malbena sadistlik piinariist:

su soojad silmad kui päike

mind leegina süütavad põlema,

mask kaunis  katab su irvet.

Miks tuletad meelde mul ilusat,

mis olnud, nüüd ent kadunud?

Kui ei taha mind, milleks see ilme?

Mis taotlus tuksub su arus?

Sa  naudid ehk agooniat mu rinnus,

kui surun maha sõltuvust?

Mu uimasti su vaade, tead hästi,

kuid enam ei mind hulluta.

Kui loobuda ei suuda, milleks siis

me sõprus lasta hävida?

Vaid jutt sul ja žestid, ei tegusid.

Kaob valedega usaldus.

Kalk sisimas, petlik su naerurelv.

Ei rolli mängi, tahtmatu

või sihilik su julmus. Soontesse

poeb viimaks mulgi immuunsus.

Päeva mõte:

Vali ülima hoolega, kellega end ümbritsed. Loevad ainult ja ainult teod, mitte kaunid meelitavad sõnad – ära lase neil end petta. Anna inimestele küll teine võimalus, ent mitte ka rohkem. Ja kui nad sind üha ja üha alt veavad, siis ära kõhkle neile kätt ette panemast, aja selg sirgu ja liigu edasi omaenda trajektoori pidi. Sinu õnn ei tohi nii suuresti teiste omast sõltuda, ilma kelgunöörideta oled hoopis tugevam. Karm, aga tõde.